Pettust läbi naeratuse, mille ma vaid endale määratuks mõtlesin.

maailm ei olegi nii lilleline ja ilus naguma arvasin..lasteaias. Siis oli lihtne, ühtegi muret ei olnud, hommikul üles, viidi tipatapa lasteaeda. Söök oli  nina ees jne. Nüüd on ajad muutunud, enam ei ole nagu lasteaias, sa oled minu sõber, ma olen sinu sõber. Ma armastan sind, sa armastad mind. Lihtne. Enam mitte. Inimesed, eriti veel sellises eas nagu mina on muutunud, me küll ei tülitse mänguasja vms eest, me tülitseme sõprade pärast..Rohkem tähtsamate asjade pärast, mis viivad kurbade tagajärgedeni.. Ma olen tülitsenud sõpradega mõttetute asjade pärast, kuid enam paneb mind hämmastama inimste käitumine, suhtumine jms. Ma olen sellest siin varem rääkinud, ma ei hakka rohkem rääkima ka. Kuid ma lausun mu venna kuldsed sõnad, mis ta ka enda blogisse kirjutas : Milleks sa haised siin ilmas niisama ja kepid teiste ajusid?

Chillout ja peace kõurikud, mürsikud ja muud tõusikud.