3 juuli - jätk..

see kõik on üle piiiri läinud, mu ütlemised, mu valed, mu arvamused, ma olen hetkel liiga lähedal sellele, et sind kaotada. ma ei elaks seda üle, tõsiselt. ma algul mõtlesin, et küll kõik korda saab, aga nüüd alles mõistsin, kui lähedal su kaotamine on, ma luban endale alati, et ei, ma ei tee nii, järgmine kord olen targem, kuid ikka ja jällle ma astun samasse ämbrisse. ikka ja jälle, me mõlemad lõpetame pisarates ja tülis. ma ei taha enam nii, ma tahan, et kõik oleks endine, et kõik oleks siis, kui meil ei olnud ühtegi solvumist, tüli või mis iganes veel. see oli enne larsi.... eksole? ega ma ei süüdistagi teda, kuid tundub nii, et kui teda poleks, poleks meil ühtegi tüli..... väga väga kahju

3. juuli - the endless road.

Me kõik teeme vigu. Mõnikord selliseid,mida me isegi iseendale andestada ei suuda, kahetseme neid elu lõpuni. Me ütleme asju, mida me isegi ei mõtle. Hiljem me kahetseme. Mõned inimesed andestavad. Mõned inimesed saadavad kohe perse. Hetkel, ma ei oska isegi arvata midagi, mis meist saab, kas me jääme sõpradeks või tuttavateks, kellel on olnud suurepärased mälestused, jah, need mälestused ka jäävad mälestusteks. Ma ei saagi aru, et kas siis inimesed ei võigi vigu teha? Kas me kõik peame olema perfektsed, vaikida, mitte enda arvamust avaldada? Nii oleks me kõik ju kinnised, külmad inimesed. Okei, võibolla ma tõesti ei oleks pidanud seda rääkima, võibolla poleks ma pidanud sind nii palju usaldama,võibolla ma ei saagi sullle enam midagi rääkida, võibolla räägid sa KÕIK välja? Ma ei tea. Kuid ma ei kahetse, ausalt, vähemalt sa tead, millline mu arvamus sinust oli tol hetkel. Nüüd on ainult sinu otsustada,mis meist saab. saan aru,kui sa ei taha sõpra, kes sinust "bullshiti" räägib, ma ka ei tahaks, kuid kui keegi mullle nii ütleks, küsiks, miks ta arvab minust nii, milleks tekitada mõttetut draamat?