Mingi rõve väsimus on peal koguaeg.. Tahaks lihtsat hästi kaua magada ja unustada kõik mured, liiga palju draamat on hetkel. Koguaeg mingi üks ja sama asi käib, see rääkis seda, see rääkis toda, sa ei meeldi talle, see meeldib talle jnejnejne..Everydaylife. Aga igav hakkab juba. Või noh, tahaks enda vana elu tagasi, kus ei olnud seda draamat nii palju, kus mul ei olnud küll nii palju sõpru, kuid see oli see aeg..(2 aastat tagasi) millal mul olid TÕELISED sõbrad. Need, kes ei reetnud mind. Olid mulle kogu aeg toeks. Kuid ajad on muutunud, nemad on edasi liikunud ja mina olen. Aga miks ei võiks olla elus see STOP, tagasi kerimine ja edasi kerimise nupp? Kõik oleks poole lihtsam. Ei viitsi enam, kõik võiks olla jälle korras, nii nagu vanasti. Võite arvata, et ma kirjutan kogu aeg siia ühte ja sama juttu, et kui halb on elu jne. Aga ma väljendan ennast nii, kui ei meeldi, siis seal üleval, paremal nurgas on rist, ja ole lahke, ära loe mu blogi, keegi pole sul käskinud seda teha.
Jah, ma endiselt armastan seda poissi, mjäu, teemasse aga, mh, see ajab ka juba närvi, et ma ei saa teda,
Never ever.
