Heihei.
Olen enda masendusest PEAAEGU üle saanud. Natuke läheb aega veel, umbes paar nädalat, ja siis peaks ehk kõik korras olema. Juba täna, tunnen ennast üpris hästi, õues on nii mõnus ilm. Käisin isegi jalkat mängimas, hea vaheldus. :P Hugo Boss sai ka natuke õues joosta. Kuigi, on külm on siiski päike! Mul tuleb eelmine kevad meelde, kui oli juba nii soe, mai algus, ja ma vist isegi kirjutasin siia blogisse sellest. Vanad mälestused. Alkoholi vaba siider, soe ilm, hea seltskond, mida veel tahta? OH kuskilt tuli head lõhna! MMM, see on fredi juuksegeeli lõhn. Appi, kui hea! Igastahes, ma tean, et ma suhteliselt lamp hetkel, aga nohjah.
Lohutasin ennast ka sellega, et mälestused jäävad alles, vahet pole, kui valus on neid meenutada. Nad jäävad meie mõttesse igaveseks. Pildid sa võid ju ära kustutada, kuid sa mäletad, mis seal pildil oli ja mis seal toimus. Kõik emotsioonid tulevad meelde, on nii, eks? Et edasi liikuda, tulebki UUED mälestused tekitada, uued ja paremad. Tulebki teha midagi keelatut, midagi, mida sa poleks iial arvanud, et sa teed. YOLO, if you know what i mean. See lause on nii magedaks juba läinud, mingid pubekad kasutavad seda. :S (mitte et ma ise seda oleks, mkm!) Aga põhimõte jääb samaks..Sa tõesti elad ainult ühe korra, seda elu tuleks elada nii, et kui vana oled, saad öelda, et jah, ma olen enda elu nautinud ja ma tõesti tunnen, et ma olen elu elanud. See on iseenesest mõistetav. Hetkel, üritan mina edasi liikuda ja lihtsalt mured ära unustada. no worries, you know. Jälle see lõhn, appi, ma lähen hulluks! Okei, tagasi nüüd. Ei tegelt ma ei viitsi enam kirjutada, caro juba vingub, et millal valmis saab. Ma siis lähen ja üritan õnnelik edasi olla,
tsutsufrei. :)
