Every ending is smth new beginning. This is the end of our story.
Ma tõesti arvasin, et sa mõtlesid seda 'forever together" tõsiselt. Et me tõesti jääme parimateks elu lõpuni, nii heas kui halvas. Nagu abielupaar, nagu õed, nagu parimad sõbrannad. Ma tõesti arvasin et kõik on okei. Kõik on hästi, kuid järelikult sa lihtsalt siis mängisid mu parimat sõpra, nagu ma aru sain? Kas sa tõesti kannatasid need 2 aastat, kui me parimad sõbrannad olime? Kas sa tõesti tahtsid iga hetk selle ära lõpetada? Miks sa seda mulle kohe alguses ei öelnud, et nüüd on kõik? Kas ma tõesti olen siis nii halb sõbranna, et kogu aeg sind solvan ja nii? Siis kui sul paha tuju oli, msnis olid nii tuim kui võimalik, ma üritasin sinuga normaalselt rääkida, ma üritasin sind mõista või ma üritasin siis sind rahule jätta ja mitte midagi öelda. Kui ma hakkaks rääkima, mida Sina mulle oled teinud, millega haiget, mida normaalne inimene andestama ei peaks, kuid mina andestasin, sest arvasin, et ka sina andestaks mulle, kuid ma ei hakka ennast õigustama, et sina oled mulle rohkem haiget teinud, see oleks hale, eks?
Meil on olnud tõusud ja mõõnad, kuid me oleme kõik need läbi elanud, iga kord mõtlesin, et ka järgmine kord elame, kuid ma eksisin. Ma eksisin sinus ja selles sõpruses. Aga ma ei K-a-h-e-t-s-e
. Ma ei ütle, et ma pole midagi teinud, kuid ma lihtsalt olen selline inimene, keda sina kannatada ei suuda, ehk suudab siis keegi teine? . Sa tõesti olid mu parim sõbranna, esimene kõige parem sõbranna, kellega on kõige rohkem mälestusi, nii pisemaid kui väiksemaid. Kõik tülid on lõppenud sellega, et 'ma tõesti ei taha sind kaotada'. Bullshit. Järelikult sa ei mõelnud seda nii. See teeb kohutavalt haiget.
Aga noh, millegi lõpp, on ka millegi uue algus, võibolla nii pidigi minema. Ma ei tea.
Ma ei tea kas sind üldse kotib see kõik enam, ma ei tea kas sa vaevusid seda blogi linki lahti tegema, aga ma tean seda, et siiamaani mõtled, et "paras" eks? Kurb, et nii läks, aga ise tead.
See ya' in next life.. maybe.
