365 new chances

ja 2013 ongi läbi ja see raamat on suletud.
See oli tõsiselt mu parim aasta siiamaani, ma sain tuttavaks nii paljude uute inimestega, jätsin selja taha nii mitmedki sõbrad, kuna mõistsin, et pole mõtet suhelda inimestega kes su elu perse keeravad.
Mu aasta algas suhteliselt sitasti - mul oli nii paljusid tülisid kodus kui ka sõpradega, mõtlesin et ehk läheb paremaks, kuigi väga ei uskunud sellesse. Ja läkski. Kevadel avastasin kolm tüdrukut, kes mulle olid märkamatuks jäänud - Triin, Anette ja Beatrice. Tõsiselt big kiss teile, kuigi ma kahe tüdrukuga enam hästi läbi ei saa. Meil olid omad unistused ja tõekspidamised, mille järgi me elasime (naerupaus).
Meil oli see idgaf mida inimesed meist arvasid. Iga nädalavahetus sai nii hullult celetud ja lõbutsetud.
Kevad sai läbi ja tuli suvi. See idgaf mode hakkas ära kaduma, aga üritasime üle olla.
Tõesti oli parim suvi, sai rannas möllatud,  ja enda parimate inimestega koos olla.
Muidugi ma ei saa mainimata jätta kutti, kes samuti mu suve imeliseks tegi, ja pani uskuma, et tegelikult armastus eksisteerib. (usu sellesse olin juba ammu kaotanud)
Jah, suvi oli tõesti parim osa sellest aastast
Algas sügis aka terror aka surm aka koolvõikspõlemasüttida
See ilge ajudekepp  algas juba kooli esimesel nädalal - polnud aega sõpradega koos olla, tulid veelgi suuremad tülid ja kõik tundus nii mõttetu. Nädalavahetus oli selleks, et välja puhata ja magada koolist ja õppimisest, või tegelikult ainult laupäev, sest pühapäeval pidi jälle õppima.
Sügisvaheaega ma ei mäleta - tõenäoliselt magasin.
Talve algus oli armas, lumi tuli maha ja tekkis mingisugune jõulutunne. Paar päeva hiljem sulas see küll ära, aga see selleks. Koolis oli samasugune terror nagu ikka, see vist ei muutu kunagi.
Jõuluvaheaeg oli armsaim vaheaegadest. Leidsin enda jaoks kolm inimest, kellega pea igapäev koos olime, vanalinnas jalutasime ja lolllusi tegime - Beatrice, Jarl ja Michael.
Ja siis tuli see aastavahetus
31 detsembri hommikul polnud ühtegi ideed mida teha, ja otsustasime Pätuga 7 paiku linna minna, mis oli äärmiselt halb idee... 23 paiku liikusime vabakale kus esines smilers. Irooniline on see, et alustasime aastat smilersi lugudega, (ning samuti jäääb smilersi lood meenutama kevade pidusid) ja lõpetasime aasta smilersiga.
00:00 oligi kõik. Aasta oli läbi saanud ja ainus keda ma musitasin oli pätu.
Koju jõudsin 3 paiku öösel ning voodisse jõudes oli mul mõttes ainult üks - kakstuhat faking neliteist. 2013 enam pole. Gone forever.

Niiet sõbrad, 2014 - 365 uut päeva. 365 uut võimalust.
Olge tublid! :)