28 august - sõbrad, sõbrad nii ei tee.

Sa olid mulle nagu parim sõber. Ma sain sind usaldada, meil oli nii palju mälestusi ja hetki, mida võikski jääda meenutama. Me rääkisime igaõhtu, igahommik, iga hetk. Sa olid mulle kõik. Jah, tõesti olid.
kuid mis nüüd juhtus? Vaata milliseks sa muutunud oled. Sind ei koti teiste mured, kui ka kotivad siis sa räägid kõik need välja. Lisaks sellele, sa oled kohutavalt kahepalgeline. Ma tean, et sa tegelikult ei salli mind, kuna ma olen nii mõndagi sinust rääkinud. Miks sa siis mängid sõpra?  Postitad twitterisse, et draamatekitajad on mingid attention hoorad. Tõesti arvad et ma ei saa aru, et see minu kohta käib? Võib-olla tahadki, et ma sellest ise aru saan? Miks ma pean kuulama enda sõpradelt, et sina rääkisid jälle minu saladusi välja. Sa oled alati lubanud mulle, et sa ei räägi midagi välja, no matter what, et ma võin sind usaldada.. Tea nüüd, et mitte miski ei ole enam endine, minu mõõt sai täis. Ma olen sulle nii palju kordi andeks andnud, et sa mu KÕIGE suuremad saladused välja räägid. Kuid nüd on kõik. Ma ei saa enam suhelda inimesega, keda ma ei usalda, keda ma ei tea, kes on täiesti tundmatu minu jaoks.
Kes mürgitas su hinge, mõistuse ja südame? Tea sõbrad, sõbrad nii ei tee! 

25 august - I think I'll miss you forever Like the stars miss the sun in the morning skies

Iga sammuga me läheneme surmale. Iga sammuga me kaotame tüki enda elust. Aeg ei peatu. Vahel me soovime, et see jääks seisma, et me jääkski sellesse hetkesse, et me kunagi tagasi ei vaata ja edasi ei liigu. Kuid sellist asja ei ole olemas, olgu see nii raske kui tahes, Elu läheb edasi. Inimesed liiguvad edasi ja ka sina pead üks hetk  lahti laskma. Milleks hoida kinni kellestkist, kellele sa ei tähenda midagi? Kas see on seda väärt? Leiad parema, uue. See ei ole garanteeritud, et sa enam haiget ei saa. Saad küll. See on fakt. Kuid saad vähem haiget siis, kui oled tugev. Nõrk on see, kes alla annab, tuegv oled sina, kui lahti lased, siis kui on aeg, Alla andmine ja lahti laskmine - need on erinevad asjad. Neid tuleb osata õigesti teha, õigel hetkel, õigel ajal. Iseasi, kuidas sa tähendusest aru saad. Kui teine annab alla ja sina lahti lased, ei näita see sinu nõrkust vaid sinu tugevust. Ehk teine hakkab ajapikku sind igatsema, kui mitte, siis võib-olla ta siiski polnud see "ainus ja õige"

***

ma leidsin paar vana mustandit, otsustasin need ka siia kirjutada..


Ma mäletan, seda väga hästi. Läksin hommikul kooli, kõik oli nii super, sain häid hindeid, järjest, kõik oli nii hea. Peale viiendat tundi helistas mulle ema. Kuid ma ei hoolinud sellest ja mõtlesin, et helistan tunni alguses. OKei, nii ma ka tegin, helistasin tagasi. Ema ei suutnud isegi korralikult rääkida, palus ainult et ma koju läheksin, koheselt. Sain aru, et midagi on väga väga väga halvasti. Juba koju minnes tundsin, kuidas pisarad voolavad. Ma isegi ei teadnud mis on lahti. Koju jõudes, ema oli hüsteerias, küsisin, mis juhtus,räägi palun. "Su vanaema on surnud" ... Need sõnad lihtsalt ei unune, jäävadki mind kummitama. Sel hetkel ma mõtlesin, et mu maailm varises kokku, kõik oli nii uskumatu. Alles eelmine nädalavahetus oli kõik korras, me veel isegi ütlesime, et me näeme kindlasti järgmine nädalavahetus, ma lubasin... Kui maale hakkasime sõitma, ma muud ei teinudki kui nutsin ja nutsin. Lihtsalt, ma ei uskunud seda. Maale jõudes, olid sa ikka veel seal.. Lebasid nagu sa magaksid. Kuid ma teadsin et sa oled sügavas unes, igavesti. Tahtsin sind NIII väga kallistada ja öelda endale, et see on uni, ma nii väga lootsin, et see on uni. Kuid su käed olid nii külmad.. ma lihtsalt.. jooksin majast välja, metsa, ma mõtlesin, et ma jooksen maeitea kuhu pärapõrgusse, ära, ma ei tahtnud seda uskuda. Loomulikult tulin ma tagasi.. Su suunurgad olid siiski üleval, sa oleks nagu naeratanud mulle, sisimas ma teadsin, et sa oled minuga. Tagasisõidul ma jälle nutsin, meenutasin neid vanu aegu, kui ma sinuga koos olin, kui sa mulle pannkooke tegid, lohtasid mind, see aeg, kui me lihtsalt rääkisime mõttetutest  teemadest ja naersime. See oli super. Sa ei saanud mitte kunagi mu peale kurjaks, sa olid lihtsalt parim vanaema, ma jään sind alati igatsema ja ootama. Mõtlen alati su peale, kui sõidan maale. nii halb on siia tulla, kui sind ei ole, seda soojust enam ei ole, mis sinust õhkas. Ma ei saa enam sinuga rääkida nii, nagu kunagi. Sind enam ei ole.. ma ei ole sellega siiamaani leppinud.
Tahtsin juba seda enda blogisse kirjutada ammu, kuid pole olnud jaksu, jõudu, mõtlesin, et see kord olen, kuid ei, ikka pisarad voolavad nagu jõena..

24 august - if i don't love myself, who will?

heyo, jällegi on vihmane ilm. kell tiksus just 2:10 öösel ja tuli isu blogi kirjutada.
niiet te arvate siis, et olen järjekordselt muutunud, right? asi on tegelikult nii,  et ei ole. Ma olen lihtsalt aru saanud paarist asjast, mulle on öeldud paar asja ja ma olen hakanud mõtlema paarist asjast. Mis need paar asja on, seda ma päris täpselt ei teagi. Mõelge nüüd ise natuke, mida teie mulle valesti olete öelnud? Või arvanud minust valesti. Kas ma olen sellise ülbe hoiaku, käitumise ja suhtlemisega? kuidas see ülbus väljendub? Et ma ütlen enda arvamuse välja? Et ma suhtlen kellegi teisega rohkem, kui sinuga? Kuidas saab üldse solvuda sellepeale, et ma enda arvamust avaldan? Ülbus on minu jaoks see, kui sa ignoreerid inimest, üritad teda vältida ja räägid sitta tema kohta. Ülbus/vihkamine on  tegelikult omavahel lähedalt seoses.
Take a look at yourself. Kas sina oled täiuslik? Kas sa oled kõigi lemmik? vastus on kõigile teada - ei. Ammu ju teada, et inimesed lähevad tülli ja tavaliselt on teised süüdi. Kas see mitte ei näita su kõrget egoismi? Kõik see vastu tegemine, näitamine, et sina oled parim, kõik see teeb su uhkeks ja ülbeks ja paneb sind mutuma. Mis mind muutuma pani? Üks fucked up love story. Just see inimene muutis mind selliseks, nagu ma ise olin ainult ette kujutanud, millised on teised. Ma ei tea, kas ta tõi mu maa peale tagasi, et kõik ei ole nii lilleline, kõik ei tehta ette taha ära, kõik inimesed ei soovi head. Ma ei tea. Kuid muutis ta mind kindlasti. Ja nüüd on tema see, kes ütleb mulle, et ta ei tea mind. Teab seda vana-Jetet, keda enam ei eksisteeri.

Kes ma olen siis nüüd? Kes ma olema pean? Ma ei oska enam olla kui te kõik soovite minult midagi sellist, nagu on tagasi-muutumine. See pole nii lihtne, you know? Kuna ma ise ei näe kõrvalt milline ma olen.

9. august - at some point, i won't be there for you.

mul saab varsti kõrini, et mina olen kogu aeg see, kes meie suhet üritab üleval hoida. alati olen mina see, kes üritab teha näo, nagu midagi poleks juhtunud, nagu sa ei oleks mind 2 sekundit tagasi perse saatnud. mina ei tohi mitte kunagi mitte midagi öelda, kui midagi ei meeldi, sest mina olen siis paha ja halb et enda arvamuse välja ütlesin. kaua ma jaksan nii? ma pole ming faking katse. sa kasutad mind julmalt ära. tegudel on tagajärjed ja ma ei ole lõpmatuseni sinu kõrval, kui minuga nii käitud. ma ei taha seda teemat sinuga enam arutada, sest tean, et saan kohe vastu näppe. miks sa siis ei ürita ennast parandada...? At some point, i won't be there for you.

06. august - i'l lnever be good enough

üle pika aja, on mul tõsine soov kirjutada. Mul on kõik olemas mida ma tahan, ma peaksin olema super õnnelik ja rahul, kuid miski on puudu. ma tunnnen, kuidas elu minust lihtsalt mööda kihutab. miski on puudu. ma pole õnnelik. ikka ja jälle tulevad igasuguseid tülisid, ebaõnnestumisi jms. kuid neid on viimasel ajal liiga palju. tundub, et ma ei saagi olla kunagi rahul kõigega, kunagi rahul iseendaga, rääkimata mind ümbritsevatest inimestest. mis toimub? kaua see kestab?