kohutavalt karm on see, kui üks inimene, kes on sulle nii kalliks saanud, lihtsalt hakkab sind ignoreerima, põhjuseta. ma varem ei teadnud, et sa muutud mulle nii kalliks, inimeseks, keda ma ainukesena näha tahan, kellega ma koos olla tahan, kellega ma lõpmatult kallistada tahan. ma mõistan su valikut, okei, see teine neiu on sinu silmis parem, ilusam, toredam mida iganes. ma ei tea, kuidas teil läheb, kas te olete päriselt koos nagu tüdruk ja poiss vms. aga siiski ma kuulen kõikidelt, kuidas teil on mingi "laste suhe" vms. ammu on ju teada, et klassikaaslaste suhted lähevad perse. ükskõik, kas ta on su klassiõde, kooliõde vms. see kõik on minu jaoks nii suur müsteerium. jah ma tunnistan, siiamaani ma tahan sind endale, siiamaani ma igatsen sind, siiamaani sa meeldid mulle, siiamaani ma loodan, et äkki sa siiski tuled minu juurde tagasi.
või äkki olen mina süüdi selles, et ütlesin sulle et ma ei jookse su järgi, et sa pead tegema enda valiku ja et ma ei lase endaga mängida. mõnes mõttes ma siis lootsin, et sa ütled et jääd minuga. mida iganes. aga noh, kõik oligi liiga muinasjutuline-
