20 oktoober.

Every ending is smth new beginning. This is the end of our story.
Ma tõesti arvasin, et sa mõtlesid seda 'forever together" tõsiselt. Et me tõesti jääme parimateks elu lõpuni, nii heas kui halvas. Nagu abielupaar, nagu õed, nagu parimad sõbrannad. Ma tõesti arvasin et kõik on okei. Kõik on hästi, kuid järelikult sa lihtsalt siis mängisid mu parimat sõpra, nagu ma aru sain? Kas sa tõesti kannatasid need 2 aastat, kui me parimad sõbrannad olime? Kas sa tõesti tahtsid iga hetk selle ära lõpetada? Miks sa seda mulle kohe alguses ei öelnud, et nüüd on kõik? Kas ma tõesti olen siis nii halb sõbranna, et kogu aeg sind solvan ja nii? Siis kui sul paha tuju oli, msnis olid nii tuim kui võimalik, ma üritasin sinuga normaalselt rääkida, ma üritasin sind mõista või ma üritasin siis sind rahule jätta ja mitte midagi öelda.  Kui ma hakkaks rääkima, mida Sina mulle oled teinud, millega haiget, mida normaalne inimene andestama ei peaks, kuid mina andestasin, sest arvasin, et ka sina andestaks mulle, kuid ma ei hakka ennast õigustama, et sina oled mulle rohkem haiget teinud, see oleks hale, eks?
 Meil on olnud tõusud ja mõõnad, kuid me oleme kõik need läbi elanud, iga kord mõtlesin, et ka järgmine kord elame, kuid ma eksisin. Ma eksisin sinus ja selles sõpruses. Aga ma ei K-a-h-e-t-s-e
. Ma ei ütle, et ma pole midagi teinud, kuid  ma lihtsalt olen selline inimene, keda sina kannatada ei suuda, ehk suudab siis keegi teine? . Sa tõesti olid mu parim sõbranna, esimene kõige parem sõbranna, kellega on kõige rohkem mälestusi, nii pisemaid kui väiksemaid. Kõik tülid on lõppenud sellega, et 'ma tõesti ei taha sind kaotada'. Bullshit. Järelikult sa ei mõelnud seda nii. See teeb kohutavalt haiget.
Aga noh, millegi lõpp, on ka millegi uue algus, võibolla nii pidigi minema. Ma ei tea.
Ma ei tea kas sind üldse kotib see kõik enam, ma ei tea kas sa vaevusid seda blogi linki lahti tegema, aga ma tean seda, et siiamaani mõtled, et "paras" eks? Kurb, et nii läks, aga ise tead.
See ya' in next life.. maybe.

4 oktoober - nigga u trippin'

Keegi ei müü puhast kraami, aga ütlevad et müüvad. Täpselt nagu keegi ei armasta sind, ainult ütlevad, et armastavad.
Ma ei jaga eriti sellest narkootikumi maailmas mitte midagi. Tean tänu raamatule "mina olin siin" kui karm see diileri maailm on. sa ei tea kunagi, millal keegi sulle noa selga lööb, sõna otseses mõttes. Sa ei tea kunagi kas see kraam mis sulle müüdakse, on millegiga segatud või ei ole. no seda nagunii, kuid millega, that's the question.
Ka seegi on kindel, et kui korra juba alustad, lahti nii kergelt ei saa. Sa lihtsalt "sisened" sinna tundmatusse ja ohtlikku ellu. Koolis hinded langevad, kaotad sõpru jne. Järgneb staadium, kui suu läheb krampi, käed hakkavad värisema. Mis toimub sel hetkel sinu peas?  Lõpuks on see staadium, kus sa ei tee vahet mis on päris maailm, mis mitte. Seejärel võid sa arvata et sul on võimed, võime lennata, võime ennast põlema panna, võime mitte valu tunda. Tagajärjed lõppevad heal juhul psühhiaatria haiglas või surnukuuris. Kui veab võid ka täitsa normaalseks jääda ja kuhugi koristajaks saada.
Räägitakse küll, et peab kõik ära proovima, kuid tõsiselt, ma ei hakkaks mitte kunagi endal mingit pulbrit ninna tõmbama, või süstlaga enda veene torkama. Pigem suitsetaks ennast ühe korra pilve, maybe kaks. Jah, see on ka narkootikum või mõnuaine või kuidas kellegil, kui siiski. Ma ausõna, ausõna, ei sisene mitte kunagi sinna päris narkootikumi maailma, word.