See on uskumatu, kuidas üks inimene su tuju nii heaks teha saab. Üks ainus inimene paneb su terveks õhtuks naeratama ja silmad särama.
Ta isegi ei olnud mu kõrval, ma isegi ei näinud teda. See väike armas tervitus oli see, mis mu särama pani. See, et Ta mind meeles pidas, üle pika aja, see et ta ei olnud mind ära unustanud. Ta oli olemas minu jaoks.
Ma tean, et ma pole talle eriline. Tõenäoliselt on tal palju neid neidusid, kellele ta samamoodi kirjutas, kellele ta samamoodi mõtles. Ma isegi ei tea kas ma olen kade või kurb sellepärast, ma ei tea kas ma peaksin stalkima neid tüdrukuid lõustaraamatus või twitteris. See jätaks tõesti imeliku mulje..
Ma mõtlen nii, et sa ei kirjuta teistele selliseid asju, mõtlen, et olin ka tol õhtul ainuke. Ükskõik, kui vale see on, see teeb mind õnnelikuks. Haiget saan ma ju nii või teisiti.
Ta ütles mulle, et eks aeg näitab, mis saama hakkab. Ma usun sellesse siiamaani, ma loodan ja ma unistan millestkist võimatust. Unistamine on ju lubatud.
