.

Mäletad, kuidas sa naeratasid mulle esimest korda? Mina istusin pingil, sina istusid uksejuures ja naeratasid. Selles naeratuses oli midagi mis jäi. Sa meeldisid mulle, ma otsisin sind kõikjalt, paljud pidasid mind veidi rumalaks, aga ma otsisin sind ikka. ja leidsin. Kas võib olla veel suuremat õnne, kui teineteise leidmine… Siis ma märkasin, et sa naeratad teistele samuti kui mulle. Sellest ajast sai sinu naeratus mulle hoopis teistsuguseks, selles oli nagu pettust. Pettust läbi naeratuse, mille ma vaid endale määratuks mõtlesin.

Ma eksisin sinus, sa tundusid tore inimene, kuid see, kuidas sa minuga ja üleüldse tüdrukutega käitud on küll väga vastiku inimese suhtumine..Ma küsisin ühte asja, millele oleks saanud ilusti vastata, kuid ei, sina pidid kohe paukuma hakkama, ja kui mina ka üritasin seda muuta, vabandust paluda mitte millegi ees, siis kas sa mäletad mida sa ütlesid? Mina mäletan väga hästi, ega su sõbrad paremad pole, teesklevad et on lahedadvennad123, kuid tegelikult pole nad mitte sinna poolegi. Sa tundusid esmapilgul kõige nunnumjakenamjatoredam inimene. Kuid esmamulje on petlik..Ja kas on siis tõesti nii raske vabandust paluda? Kas on siis NII raske 2 sõna öelda?? Elus tuleb öelda palju raskemaid sõnu, kui öelda ,,palun vabandust,,. Kas tõesti, on see siis NII raske???