leave the world behind

tule siia, lähme ära. Teeme kõike mida tahame. Oleme öö otsa üleval, paneme pidu. Rikume reegleid, oleme niisama lahedad. Lihtsalt, teeme midagi, mis jääb elulõpuni meelde. 

jap nii lühike see post ongi. 

i love, laugh and cry a lot. Beacause of you.

teate seda tunnet, kui üks inimene on sulle nii lähedal, kuid samas, nii kaugel. Sa nii väga tahaksid teda, kuid siis meenub kui palju haiget ta sulle teinud on ja siis tahaksid ära unustada, üleüldse, ja elu lõpuni vihata? Aga siiski, sa ei suuda seda, sest temaga on sul nii palju mälestusi, tundeid ja hetki. Ta on niivõrd kallis sulle. Üleüldse, mõne inimesega on neid hetki, neid mõnusaid kallistusi, suudlusi jms, neid emotsioone niiniipalju. Keriks aega tagasi, naudiks neid hetki, veel ja veel ja veel. Ei laseks lahti sust. Lihtsalt oleks. Mis siis, et sa minu oma pole.

maybe i should run away?

Oeh, võiks kuhugi ära joosta, kuhugi mujale, siit, eestist ära. Leida uued sõbrad ja uut elu alustada. Nii kuradi raske on hetkel. Käisin hetk tagasi õues, kell oli siis mingi pool 9? Noh, suhteliselt pime. Hästi mõnus. Vaikne. Mitte kedagi ei olnud. Kõrvaklapid peas ja maailm oli välja lülitatud. Ma mõtlesin hetkeks, et võiks teha nagu kunagi...kuu aega tagasi. Lihtsalt ära minna, aga mul hakkas külm ja ma mõtlesin, et ehk ma ei saa seekord sealt tagasi, ehk mul ei vea seekord nii hästi. Olin juba Väike-Õismäelt välja... jalutamas. Ja siis helistati mulle, ja tunti huvi, kus ma olen. See pani põhimõtteliselt aru pähe, et mida ma teen. Hea tunne oli, kui keegi korraks hoolis. Ma olen selline inimene, kes vajab hoolivust. Hoidmist jms. See tekitab turvatunde vms. EI oskagi seda seletada, aga saate aru küll, mida ma mõtlen. Niisiis, jõudsin nurmenukku tagasi, tegin 3 tiigiringi, nutsin tühjaks ja hea oli olla. Siiamaani on, mingi kurbus on ikka, see on mul koguaeg, ja tuju ka kõige parem ei ole. Ma juba kahetsen et lõpuni ei läinud..oleks näha saand, mis juhtund oleks. Nagunii mul midagi kaotada pole..

.

Et sa teaksid, ma ei saa sind vihata, ma ei suuda, ikkagi ma räägin sinuga, ikkagi ma igatsen sind. Aga mulle meeldib see, kuidas sa minuga mängid, ausalt, mulle meeldib kuidas sa mult käest kinni hoiad ja üleüldse, mind hoiad. Et hoolid. Aga miks see siis ikkagi nii haiget teeb?

take me as i am, or watch me as i go.

Lõpuks sa saad aru, et ei ole mõtet enam vihata. Lõpuks sa lihtsalt kasvad suureks. Sa ei ole enam see tatt, kes teisi mõnitab, vihkab ja taga räägib. Vanus ei loe, ole sa kasvõi 24 aastane, aga sa käitud nagu 4 aastane. Ehk sa ei kasvagi suureks? Kes sind tahab siis? Mitte ükski normaalne neiu. Kui sa isegi tüdrukuid nii kohtled, nagu kaltsu, MIDA saab uuesti ja uuesti kasutada. Hale. Väga hale. Ei ma ei räägi siin teatud isikust, või kindlast inimesest. Lihtsalt, hämmastab et Eestis, Tallinnas, mu enda koolis on selliseid inimesi. Olgugi, et inimesed teevad vigu ja hiljem kahetsevad, kuid kurb on see, et mõned inimesed ei mõistagi enda vigu. Maailm ikkagi on vastikuid & kahepalgelisi inimesi täis. Okei, ma olen ka olnud kahepalgeline, ülbe jms. Aga see oli 2 aastat tagasi. Ja, ma tean, et see ei ole vabandus. Lihtsalt, teie, kes arvate, et ma olen ikka veel ülbe, vms, ütlen ma, et welcome to reality, see olen mina, lepi sellega või gtfo.

Tegelikult ma kardan lihtsalt haiget saada

Sinule kallis, armastan.

Mul on mõtted ilusad vaid hetke
Siis kui mõtlen sinust pole südames mul kerge
Seda sulle ütelda ma tahan
Enam oodata mul pole vaja tuleb edasi mul liikuda
Mu südame mingil määral oled võitnud sa kuid siiski milleks vaikida
Üritan vestlust arendada jäävad laused, sõnad ikka kurku kinni
Ja ma lihtsalt paterdan häbist sulgen oma silmi
Mil jõuab kätte see hetk kus kõik tuleb ilmsiks
Näed ju mu pilgust juba ära kuidas pilkan sind
Ja ma vihkan end kui jään vaikima ja algust sinu poolt ootama

Sinule kallis on mõeldud see laul
Sinule kallis mu südamesse reserveeritud laud
Sinule kallis kõik lilled ma tooks
Sinule kallis on mõeldud see laul

Ma tean et kõik mis hea meil taas võib korduda
Kuid siiski kardan ma et mind vaid meelitad
Ma tean et kõik mis hea meil taas võib korduda
Kuid sind ei tunne ma

Kes ja kuidas astub esimese sammu
Kus ja millal, või kas oleme me teinud seda ammu
Imelik tunne valdab mind
Just kui tunneksin ma sind juba varasemast ajast
Palju aega enne seda kui me üldse kohtusime
Ja proovisime miskit üritada
Selle kõige peale just kui tahaks sinna sülitada
Süüa käega, las läheb kus kurat
Teen asja ehk liiga huvitavaks

Ja endal jääb mulje et olen ma durak
Liiga rumal et tunnistada et sind nähes ma sulan nagu jää kevadeti
Miks küll sind minu piinamiseks loodi nõnda ilusal kujul tehti
Mul on pilet et lahkuda kuid see enam ei kehti.

Just see kirjeldab mu hetke emotsiooni.

i love you like a love song baby

Teateee, mul on lihtsalt maailma parim sõbranna. Tõsiselt. Ta ajab mind vahepeal enda mõnitamisega nii kettasse, et ma võiks reaalselt ta maha lüüa. Isegi siis kui ma ütlen, et palun ära tee. Ta ikka teeb. Raibe siuke. Ei aga ega ma pahaga, minu klammer ikkagi. Me olime terve nv koos. Ja ma ei tüdinud temast hetkekski ära. Nii mõnus on, kui sul on selline inimene, kellele sa saad kõigest rääkida, käia igal pool jne. Ilma et mingi awkward hetk tekiks. Kui teda poleks, poleks mul kedagi, kellega kella 3 veebi teha, paljalt. Õnneks me mõlemad kardame ka pimedust, niiet ma ei pea üksi pimedas, karjudes, kuskil õues joosta. Ma ei tea miks ma seda tegema peaksin, aga no, igaksjuhuks, just sayn'. Lihtsalt, ma armastan seda tüdrukut. Ükskõik kui vihane ma ta peale ka poleks, ikkagi. Aitäh sulle, et sa kuulad mind ära, aitäh, et ma saan sind usaldada ja enda aitäh et sa mind talud, mu lolle mase jutte, ja tundeid ja emotsioone jms. AITÄH carolyn klemmer. :)

Let's make this last forever

Mul tuli tõsine suveigatsus peale. Kõik need vanad mälestused ja soe mõnus rannaliiv, kohisev meri ja külm jäätis. Võrkpall rannas, vees, riietega ujumine, JAANIPÄEV jnejnejne. Täiesti masendav on mõelda, et sinna on 5 kuud aega. Ja kooli lõpuni on 5 kuud aega. Ma tahaks seda postitust lugeda siis kui on juba juuni ja mõelda, et oh nüüd on see aeg käes, nii mõnus nii mõnus. Läheks KOHE randa, parimate sõpradega, hiiliks täna, reede öösel välja,paneks hommikuni pidu ja ei läheks magama  Seda ei ole ju palju palutud. Tahaksin lihtsalt olla koos parimate inimestega terve suvi, suvi võiks kesta igavesti. I-G-A-V-E-S-T-I. Ma tõesti igatsen seda. Eelmine suvi ei suhelnud ma sinuga eriti. Olime HEAD sõbrad, nüüd oleme PARIMAD, ja ma tahaksin terve suve algusest lõpuni sinuga linnnas olla, PÄRNUS rannas, olla "väljas pool Tallinnat" (you know what i mean). Naerda pildistada jms. Loomulikult ei unusta ma ka enda teisi sõpru ära. Õudne, sõbrad on lihtsalt elu, ilma nendeta ei saa, ei saa ei saaa. On ju nii?
Vaatan just neid vanu pilte, nostalgia hoog tuleb peale. Nomnom. Suvi, hurry up!

let's be together, forever.

hei

vabandust, kuid pean jälle veits masetsema, siiirad vabandused neile, kes on mu vingumist kuulanud ja pidanud kuulama kuid nüüd siis mu mõtted hetkel..

Kirjutan seda postitust läbi pisarate..lihtsalt. Sõna otsese mõttes, olen juba ca 3 tundi siin tühja nutnud, eks põhjus on ka, kuid ma ei saa aru, kas need pisarad ei saagi otsa? Ma ei jaksa enam. Kuradi valus on. Kuradi kurb on. Ja kuradi vihane tunne on. Ise ka ei tea, miks ma selline olen, mis tunded mind täpselt valdavad. Nagu tunnete keerise keskel. Silmad juba kipitavad nendest soolastest pisaratest, mis mööda mu põski alla voolavad ja voolavad.Ma ei saa süüdistada siin mitte kedagi, peale iseenda, ma ise olen kõiges selles süüdi, mis siin, täna ja praegu toimub. Nii mitmetel asjaoludel oleks see võinud ära jääda, see valus nutmine. Tõesti, mul on VALUS. Igalt poolt. Silmad on kõige rohkem valusad. Peast käivad igasugused mõtted läbi, ehk oleks ma pidanud ise midagi teisiti tegema, ehk oleks pidanud ise midagi teisiti ütlema? Ma ei tea. Ma ei tea mitte midagi enam. Kuulan ainult ühte ja sama laulu, 10000x.
Ja ära ei väsi.

Tõeline mõtlema panev lugu. Sõnad ei olegi nii tähtsad...

i'm the wild one

Heia!

Lugesin enda blogi ja hakkasin naerma. Sest see pole võimalik, mis mase lugusid ma siiia tegelikult kirjutan. Kohutav. Mu elu ju polegi tegelikult nii halb, kui olla võiks. Ma kogu aeg ainult hädaldan. Mõned unistavad minu elust. Räägin enda elust ka nats.
Olen siis 13 aastane plika, kes A-R-M-A-S-T-A-B tantsimist. See on mu elu. Ainult tantsida võikski, igal pool, iga kell. Okei, ma ei ole küll teab mis kaua tantsinud, 3 aastat, mäletan, kui läksin enda esimesse showtantsu trenni, MyFitnessis, ma olin sellest ülivaimustuses, aga see muutus igavaks ja mõtlesin, et kas tantsimine on ikka minu ala, aga siis läks meie treener, Eve, ära ja tuli teine treener - Sandra. Oi, siis läks trenniks, joonejooksud, kätekõverdused, kõhulihased jms. Ei olnud seda tilu-lilu "trenni". Asi läks tõsiseks. Tõenäoliselt läksid ka osad sellepärast ära, et Sandra tuli, neile ei meeldinud see karm värk. Kahju küll. Ja nii see aasta läkski. Trenni tehes ja tantsides. Tantsulaager oli ka väga vinge! Naermist, trenni, värki-särki. Tänu Sandrale hakkas mulle tantsimine nii kohutavalt meeldima, ma ei tea miks,  aga temas on/oli selline power mis ajas tantsima. Eeskuju. Ja nüüd ma olen siis 2,5 aastat temaga tantsinud ja täiega seda nautinud. Mõnikord on selline tunne, et, ah, ei viitsi..Aga noh, see läheb ruttu üle. :D:D Niisis, rääkisin pikalt tantsimisest, nüüd siis midagi muud. Ma ei oskagi.
Muusika maitse on mul täiesti vahelduv, vahel kuulan Skrillex'i siis jälle Bruno Mars'i siis Rihannat ja lähen Drake'i peale üle. Niiet, kui küsite, mis mu muusika maitse on, siis see on täiesti vahelduv.
Aga ma ei hakkagi pikalt rohkem midagi rääkima, pole vaja rohkem teada. :D

drake laaavv (L)

Hetkeks kõik

tsutsufrei! :)

bursting out in tears, beacause you can't take it anymore.

Miks on see nii, et me ootame seda, mis kunagi ei juhtu? Miks me tahame alati seda, mida me ei saa? Süda on see, mis ütleb meile, et sa suudad, tahad ja saad. Kuid reaalsus ja aju on see mis meid tagasi tirib päris maailma, öeldes, sa ei suuda, ei taha ja ei saa. Kuid me elame 21 sajandil ja välja on mõeldud igasuguseid asju, elektroonikat, vidinaid, mis panevad meie mured unustama, aga miks me siis ikkagi muretseme, kardame ja ootame? Kuid miks me peaksime olema ka kõik õnnelikud? Kahe otsaga asi.

If you can find the time 
To give your love to me
Just drop me a line
And tell me where you'll be
I'll be right here
If you can find the time
Just be sincere

Y.O.L.O

Oeh, asjad on paremuse poole liikunud:) Otsustasin midagi positiivset ka siia kirjutada, nii mase teemad muidu. Põhimõtteliselt, olen ma jälle leidnud ühe sõbranna, kellele enda muresid rääkida, nii tore, et mul on selliseid sõpru, keda ma saan usaldada. Aitäh teile. Ma mäletan, et kui ma lasteaias olin, siis oli kõik nii tore, kõik olid üksteise sõbrad, ei olnud veel välja kujunenud neid stereotüüpe ja arvamusi inimestest. Kõik olid võrdsed, vahet polnud, kas sa magasid üksi, tüdruku kaisus või poisi. Õnneks on mul lasteaiast ka häid mälestusi, mis jäävad meelde, näiteks need sünnipäevad, musid-kallid lasteaia-poistega, mesilaste hammustus, koos laulmised-mängimised. Kasvatajate nimed on siiamaani meeles. Ma mäletan ka seda, kui hirmsasti ma juba siis tahtsin ruttu suureks saada. Ma tahan hetkel ka "suureks kasvada" sest olgem ausad, ma olen päris titt veel. Kuid nüüd mõtlen, et võiks ikka veel 5-aastane olla, hommikul kell 9 ärgata ja lihtsalt mängima minna. Enda sõpradega. Mõnsa-mõnsa. Aga noh, elame seda elu nii nagu ta on, aeg läheb kiiresti, tõesti, alles oli suvi.. varsti jälle suvi, kõik on ok, väga hea et suvi tuleb, kuid ma ei olegi tähele pannud seda vahepealset aega..Ma ei mäleta lihtsalt seda sügist, nagu mäluauk oleks..naljakas.

How to love?

Mingi rõve väsimus on peal koguaeg.. Tahaks lihtsat hästi kaua magada ja unustada kõik mured, liiga palju draamat on hetkel. Koguaeg mingi üks ja sama asi käib, see rääkis seda, see rääkis toda, sa ei meeldi talle, see meeldib talle jnejnejne..Everydaylife. Aga igav hakkab juba. Või noh, tahaks enda vana elu tagasi, kus ei olnud seda draamat nii palju, kus mul ei olnud küll nii palju sõpru, kuid see oli see aeg..(2 aastat tagasi) millal mul olid TÕELISED sõbrad. Need, kes ei reetnud mind. Olid mulle kogu aeg toeks. Kuid ajad on muutunud, nemad on edasi liikunud ja mina olen. Aga miks ei võiks olla elus see STOP, tagasi kerimine ja edasi kerimise nupp? Kõik oleks poole lihtsam. Ei viitsi enam, kõik võiks olla jälle korras, nii nagu vanasti. Võite arvata, et ma kirjutan kogu aeg siia ühte ja sama juttu, et kui halb on elu jne. Aga ma väljendan ennast nii, kui ei meeldi, siis seal üleval, paremal nurgas on rist, ja ole lahke, ära loe mu blogi, keegi pole sul käskinud seda teha.
Jah, ma endiselt armastan seda poissi, mjäu, teemasse aga, mh, see ajab ka juba närvi, et ma ei saa teda,













Never ever.

the more you care, the more i love.

Kevin S says: Selline ufo võiks mind ära rööövida :P

minu musi:) armastaan:)

niiisupermõnusad pliksid olete, kahjuks on paaar kallimat puudu.. aganoh, elab üle:) armastan.

Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud, kui oleksid vaid teadnud, võinud vaid. Ei, ära ütle, et sa oleks tulnud. Ma vihkan valesid. Ka ilusaid.

Nii mõnus on istuda kodus, soe läpakas süles, kuum kakao käe kõrval ja lihtsalt rääkida 2 kõige kallima inimesega. Lihtsalt, need kaks inimest on need, kes on kõige usaldusväärsemad, tõsi, ühte nendest tean ma vaevalt ühe kuu, aga temaga on nii mõnus rääkida. Ta kuulab ära, kui mingi mure on. Lihtne, hea sõber. Haha, muidugi, nime ma ei ütle, aga võite aimata. Hetkel, kui on selle aasta alguse kõige raskem aeg, suudab ta mind ikka toetada ja muret tunda, ka lohutada kui vaja. Võib-olla on ta ka sellepärast selline, et ta on juba 16 aastat elanud, rohkem elukogenud kui teised mu sõbrad, aga uskumatu, kui tark ja hooliv võib üks poiss olla. Okei, ma rohkem ei räägi, aimate ära muidu. Jah, ma olen ka temast siin blogis varem rääkinud, mitte küll nii hästi kui praegult aga noh, vahet pole. Tegelikult istub mu üks kõige kallim hetkel, siinsamas, minu kõrval, eks aeg näitab kui kaua ta minu juures on, kallis Hugo Boss:) Ma tõesti armastan teda üliüliüli palju. Ei suudaks hetkel elu ette kujutada ilma temata. Nunnu elukas on. Aga te, kes mu blogi, hetkel, ja seda lõiku siin loevad, ka teie olete väga kallid, kuigi jah nii mõnedki teist räägivad minust ikkagi halvasti eriti viimasel ajal..Aga see selleks. Armastan teid kõiki!