Tead seda tunnet? Kui sa lihtsalt ootad. Ootad, et saaksid minna koju, sulgeda ukse, langeda voodisse ja lihtsalt lasta endast välja KÕIK mida sa enda sees oled hoidnud. See on samas kergendav kuid ka meeleheitev. Midagi pole viga. Kuid kõik pole ka korras. Aga sa oled väsinud. Väsinud kõigest ja mitte millestkist. Ja sa tahad et lihtsalt keegi ütleks sulle et kõik on korras, kõik saab korda. Aga siis kui on vaja, pole kedagi. Sa tead, et sa pead olema tugev enda pärast, sest keegi ei suuda sinu katkiseid tükke kokku kleepida. Aga sa oled väsinud ootamast. Väsinud enda parandamisest väsinud teiste parandamisest. Nende tükkide kokku kleepimisest. Väsinud olemast tugev. Ühe korra sa lihtsalt tahad, et kõik oleks lihtsam, kergem. Olla päästetud, aidatud. Kuid sa tead, et seda ei juhtu. Aga sa siiski loodad. Sa siiski soovid. Sa siiski oled tugev ja võitled pisaratega enda silmis. Sa võitled.
No comments:
Post a Comment