reality is a prison

ma ei tea. ma tahaks siia kirjutada nii väga. nii väga kõik enda südamelt ära. ja mul ükskõik, kirjutan nii suurte vigadega, kui tahan, ei ole viitsimist korralikult kirjutada.
asi on nüüd nii, et mis minuga juhtunud on, ma olen nii kuradi palju muutunud, ma juba haletsen ennast, räägin, et kõik võiks olla parem, et ma saaksin teistega paremini läbi jms. miks ma ei ole siis see vana jete? ikka ja jälle, satun jamadesse, ikka ja jälle on kõik pekkis. ikka ja jälle kuulen selliseid jutte, mida ma ise ka kuulnud pole. kõiges selles olen mina süüdi
kõik need vara alustatud peod. kõik need joomised ja suitsu proovimised kõik need välja hiiilimised ja kõik need korrad kui ma olen öelnud "poh yolo"'. see ei ole ju seda väärt. ma olen alles 13, alles tita, proovimine proovimiseks, kuid asi on üle piiri läinud. miks ma ei või veel 4-5 aastat oodata? miks me KÕIK kiirustame sellega, see ei ole ju seda väärt, et kaotame enda sõbrad, kõige kallimad kõik, mis meil on. me rikume enda tuleviku enda ootused, kõik, nulli. kõik on juba läbi, kõik ei käi BOOM ja kõik on korras, kõik tuleb ajapikku, kuid me ei suuda neid lahendada kui me endale neid juurde tekitame, neid probleeme. Ehk ma peaksin nö aja maha võtma, mõtlema,  mis mul on, mida ma võin iga hetk kaotada, ja mis on mulle tähtsam, peod või sõbrad? Sest need "sõbrad" kes on nendel nö pidudel on lihtsalt sulle hetkeks, nad on tühised inimesed, nad pole sõbrad, sõbrad on need, kes on olnud küll sinuga 2 aastat, kuid on üks parimaid, keda võid usaldada
ma võin ju ajada pointless juttu, kuid palunpalunpalun, hoidke ennast. hoidke eemale neist inimestest, jamadest, pisaratest. hoidke eemale, see ei ole seda väärt.
kuhu ma jõudnud olen? mitte kuhugi, null punkti. ma olen nii läbi omadega, maeitea lihtsalt enam mis toimub, millal on kõik okei ja millal on kõik sitasti. ma ei tea enam, ma olen läbikukkunud enda elus. samm haaval ma paranen. ma suudan enda elu  jälle tee peale saada, ma suudan jälle enda suhted korda ajada ja peagi näete, et ma olen jälle see sama. ehkki, te ei usu mind, et ma võin muutuda, ma annan endast kõik ja parima, ehk suvel saab kõik korda, ma vägaväga loodan.

Ka mina igatsen sind, reelika, kuid ma tõesti ei taha, et me oleks nagu võõrad, kes koolis tuimalt üksteisele otsa vaatavad, ma ei taha seda, ma tahan neid koos veedetud aegu tagasi, iseasi, kas sina seda tahad, kas sa usud minusse, et ma võin muutuda. palun lähme kuhugi koos või teeme midagi, ma ei taha sinust veel rohkem eralduda.