3. juuli - the endless road.

Me kõik teeme vigu. Mõnikord selliseid,mida me isegi iseendale andestada ei suuda, kahetseme neid elu lõpuni. Me ütleme asju, mida me isegi ei mõtle. Hiljem me kahetseme. Mõned inimesed andestavad. Mõned inimesed saadavad kohe perse. Hetkel, ma ei oska isegi arvata midagi, mis meist saab, kas me jääme sõpradeks või tuttavateks, kellel on olnud suurepärased mälestused, jah, need mälestused ka jäävad mälestusteks. Ma ei saagi aru, et kas siis inimesed ei võigi vigu teha? Kas me kõik peame olema perfektsed, vaikida, mitte enda arvamust avaldada? Nii oleks me kõik ju kinnised, külmad inimesed. Okei, võibolla ma tõesti ei oleks pidanud seda rääkima, võibolla poleks ma pidanud sind nii palju usaldama,võibolla ma ei saagi sullle enam midagi rääkida, võibolla räägid sa KÕIK välja? Ma ei tea. Kuid ma ei kahetse, ausalt, vähemalt sa tead, millline mu arvamus sinust oli tol hetkel. Nüüd on ainult sinu otsustada,mis meist saab. saan aru,kui sa ei taha sõpra, kes sinust "bullshiti" räägib, ma ka ei tahaks, kuid kui keegi mullle nii ütleks, küsiks, miks ta arvab minust nii, milleks tekitada mõttetut draamat?