ma reaalselt arvasin, et ma olen tugev. Ma saan üle ja kõik saabki korda. Aga ju siis ma ei ole nii tugev, kui ma arvasin. Ma üldse ei tea, mida ma tunnen. Mida ma öelda tahaks või teha. Sada mõtet on peas, samas ka nii vähe. Kõik tundub nii faking uskumatu, poleks arvanud et sa tõesti võid selline olla, nagu paljud räägivad, ei, ma uskusin sinusse, ma uskusin, et sa ju ei ole selline. Heh, ehk ma usun liiga palju, ehk peaksin ütlema endale "welcome to life". Fck this shit, ma olen ka inimene, mul on ka tunded, üldse ei hooli sellest? Pohhui, eks? Fain, ole siis selline nagu sa oled, tee seda, mida sa teed. Kuid nii palju võiks ikka mõistust olla, et mitte mängida teiste inimeste tunnetega. Ma ei ole kuri, not at all. Kurvaks teeb. Või ei tee? Teeb see kõik vihaseks? Või ei tee? Ehk olen üldse tundetu? Ei, kindlasti mitte. Selles ongi asi, et kuskil väga sügaval, minu sees, on mingid tunded alles, on mingid mõtted ja lootused. Kui oleks tundetu, ütleks, et pohhui, las paneb ila kõigiga, kasvõi krdi pomšiga. See võtab aega, et sellest üle saada, siis tuleb see hetk, kus on see, "mul ongi pohhui" ja siis ma näen sind, sind ja mingit tüdrukut, ilastamas, üksteisele keelt suhu toppimas, kallistamas, midaiganes.. ja ma saan aru, et ma ei ole üle saanud. Andeksi, et ma nii otsekohene olen, ja räägin detailselt vms, aga ma tõesti ei suuda enam. Mul on valus, väga, aga kas see valu pöördub vihaks või kurbuseks... Seda ma ei tea, mu 3 soovi oleks need, et sind ära unustada, tugevam olla ja et ma saaks aru, miks sa oled selline. Ma oleks rahul siiis, elu oleks ilusam, säravam ja lillelisem, nagu sa ise ütlesid. Kaua sellega läheb? Nädal? Kuu? Aasta? Mitte kunagi? Elu ju läheb edasi, eks, mina olin see, kes teistele KOGU aeg ütles, et "build a bridge, and get over it" Mina olin see, kes ütles, et sa saad üle, kõik on korras blablabla. Poleks arvanud, et see nii raske võib olla. Kunagi ütlen ka mina, et, ma ei vaja sind, ma ei taha sind, ja kunagi ma ka mõtlen nii, jah efka, ma võisin sulle täna öelda, sada korda, silmad märjad, et ma saan üle, ma ei taha teda tagasi. Tead mis? Ma siis tõsiselt mõtlesin seda, pühkisin silmad ära, pöörasin ümber, ja vola, mida ma nägin. Just see teebki selle nii raskeks. Olgu siis,
olge tublid, rohkem ma temast ei kirjuta,
ma küll ei luba, aga ma üritan
musidkallid.
No comments:
Post a Comment